Kollektsioonid on vahvad ja iga hooaeg tulevad erinevad tegijad nagu eriliigis seened metsa all välja uute toredate kollektsioonidega. Minu jaoks on see kergelt ebatabane sõna. Tegelikult Eesti õigekeelsussõnaraamatu järgi on kollektsioon ühelaadsete esemete süstemaatiline kogum – lihtne ja konkreetne, ilma mingi maagiata.

Minu jaoks teeb kollektsioonist kollektsioon selle tegemise protsess, kus iga materjal, toode, detail ja terviku kokku sobivus on hoolikalt läbi mõeldud ning seal sees on sõnum või lugu. Jah, see viimane on minu jaoks oluline, miski mis ajendab loojat looma. Uue kollektsiooni sõnumist räägin kindlasti järgmises postituses lähemalt, aga küsimusele, miks see nii kaua aega võttis, koguni 5 aastat, võin vastata küll.

Käsitöö on elustiil ning ma ei ole seda kunagi soovinud toore jõuga survestada ega käsu peale teha. Jah, olen varasemalt mõelnud, et peaks tegema ja just seetõttu on see seisma jäänud. Sisemine soov peab olema. Nüüd, kus olen kuus aastat pea igapäevaselt käsitööd teinud, enda jaoks juba loendamatul arvul mütse, papusid, kindaid ja muid kudumeid, mässanud just mudelitega, et need oleks kõikse parema istuvuse ja  pika kasutusajaga, kasvanud õpipoisist meistrist, siis nüüd ongi see sisemine tunne olemas. See on nagu lapse kasvatamisega, keda ei saa jõuga sundida iseseisvalt magama või potil käime. Ühel hetkel on tal huvi ja soov seda ise teha. Nii käis ka minuga.

Kuidas valmib kudumite kollektsioon?

Mainisin eelnevalt, et kollektsiooni tegemine on protsess ja minu jaoks koguni poole aastane protsess. Natuke detailsemalt ka.

Detsember – materjali valik

Käsitöömeistrina algab kudumite kollektsioon alati lõngast. Seda ei vali ma tooni, vaid materjali järgi. Kriteeriumiks on materjali pehmuse ja vastupidavuse tasakaal. Jah, võib teha tooteid imepehmest villast, kuid kui see kandmisele vastu ei pea, siis ei sobi. Samuti võib valida kareda täisvillase lõnga, mis peab vastu ka 10 aastat, aga kui beebi seda selga pannes nutma hakkab, siis ei saa seda valida.

Nannipunga uue kollektsiooni lõnga, mille ma ärisaladuseks jätan, olen kaua oodanud. Extra fine meriinovill, mida saab kanda palja naha peal ning ei lähe kandes topiliseks. Värvikaart on imeline ja samas toonis lõngad on saadaval kolmes erinevas jämeduses. See viimane on luksus, mida kaua oodanud olen. Nüüd saangi teha karupüksid keskmise jämedusega longast ja kampsuni peenest lõngast ning komplekt on ühes toonis.

Jaanuar – testimine

Aastatega olen õppinud, et uut lõnga peab testima. Ei saa nii, et teed tooted valmis ning alles hiljem avastad, et lõng kandmisel venib liiga palju, annab värvi või peale esimest pesu kaotab vormi. Esimesena testingi, ega lõng värvi ei anna. Teisena katsetan lapsel kasutuses. Lõnga testijaks on mu oma väike poeg, kellele täiesti tavalise mütsi teen ning lasen seda korralikult lörpida. Nii saigi mu viieaastane poeg endale üle pika aja valge mütsi, mis sellisele vanusele kõige praktilisem just ei ole, sest vaja puu otsas ronida ja samblal kukerpalle teha. Igatahes sai lõng korraliku pesemistesti ka lisaks. Lõng läbis kõik edukalt ning võib nüüd julgelt uue kollektsiooni lõngana särada.

Veebruar – esimesed mudelid

Esimesed mudelid on alati kootud riided ning mütsid, papud ja õmblustooted lähevad paika nende järgi.  Ma ei ole see, kes joonistab kogu kollektsiooni paberil ette, ma pean ennast suhteliselt kehvaks joonistajaks. See eest on mind õnnistatud väga hea visuaalse kujutlusvõimega ning peas mustreid, värve ja mudeleid paika panna on minu jaoks lihtne. Esimene mudel kipub reeglina kõige keerulisem olema. Kui see saab valmis, siis ülejäänud kollektsioon valmib sujuvalt ning iga valminud uue tootega tuleb inspiratsiooni juurde.

Märts-Aprill – koolitamine

Kudumitele teen ma ise juhendid, mille järgi mu kaks käsitöömeistrit Nadja ja Piret lisaks minule hakkavad tooteid valmistama. Standard on lihtne – klient ei tohi eristada, kas toode on minu või käsitöömeistri tehtud. Iga toote vaatan enne välja saatmist isiklikult üle. Selle taseme saavutamiseks teen ise näidise ette ning esimese uue toote koos, et saaksin kõik vajalikud tehnikad ette näidata.

Mai-juuni – toodete valmistamine ja viimased uued mudeleid

See on juba aeg, kus paralleelselt käib töö toodete tegemisega ja veel valmivad viimased mudelid. Õmblustöö jääb viimaseks. Kui Nannipunga kollektsiooni kudumitega on otsitud klassikalist ja aegumatut joont, siis õmblustööga anname kollektsioonile lapselikku ja rõõmsat sädet juurde. Nagu meie suvises tüdrukute lillemere kleidis, siis ka uues kollektsiooni on silmapaistva mustriga kangad, mis sobituvad värvidelt ja mustrilt kudumitega. Uues kollektsioonis on ühildatud ajatud kudumid efektsete kangastega, luues elegantselt lõbusa stiili väikelastele.

Juuli – pildistamine

Pildistamine võõraste lastega oli uus kogemus. Ma ei ole eelnevalt kunagi pidanud modelle valima ja beebide puhul, kes kõik nii armsad, on see eriti raske. Süda tilkus verd ja nii kahju oli ära öelda. Kokkuvõttes tegin valiku lihtsalt – üks poiss ja üks tüdruk, kes järgmine päev ärgates esimesena meelde tulid, valituks saidki.

Pildistamine kahe beebiga on tõsine trall ja vist minu elu ühed kiiremad 2,5 tundi. Ma tänan väga väikseid modelle, kes visalt vastu pidasid ja fotograaf Jaana Süldi, kes oli justkui leebe tuul oma kaameraga.

Järgmine nädal avaldan uue kollektsiooni ja see tuleb epoodi müüki. Kes nii kaua oodata ei kannata, siis kogu uus kollektsioon on väljas juba see laupäev toimuval Liivakaru lastemoe päeval Pärnus. Kohtumiseni seal!